Kindlasti on kõik lapsevanemad seisnud silmitsi sama probleemiga, mis mina- kasutultvedelevaid karvaseid mänguasju kuhjub ja kuhjub. Ja keegi nendega ei mängi. Aga siis, kui mõnel juhtub kõhust või kõrvast vatiin välja punnitama, seisab laps kurva näoga ema ees- noh, tee palun terveks!
Meil juhtus niimoodi sinise elevandiga. Ega keegi täpselt teagi, kuidas ta katki läks, sest tegelikult liigutati teda mänguasjadekastis vaid siis, kui ta millelegi huvitavale ette jäi.
Niisiis oli ma probleemi ees- mis edasi???
Mõte hakkas tööle ja läbirääkimiste positiivse tulemusena oli otsus järgmine- elevandist ja ühest tema sõbrast saavad mu poja uued sussid! Edu minu kasuks- miinus 2!!! karvast mänguasja :)
Vaja veel ainult tallamaterjal välja otsida...
Selleks sobib ideaalselt poes müüdav valmis vilt. A4 mõõdus, see konkreetne vist Tiimarist soetet.
Aga talla all jääb ta natuke õhuke, seetõttu tuleks teda kahekordselt panna.
Sobib muidugi ka selline variant:
Vaja paberile üks jalg püüda ning vanast heast vildist tallad välja lõigata. Vaibanuga sobib hästi.
Käsitöölised koguvad asju. Marianne vingest keest jäi ju tegelikult veel teksapüksisääri alles- minul jäi.
Õmblesin sellest taldadele pealepoole voodri, tundus teine käe all nõnda karm. Poiss vast poleks nurisenudki, ta kannab villaseid sokke kah palja jala peal... Aga endal mõnusam katsuda.
Pealegi käis see nii kiirelt, ei võtnud aega tervet poolaegagi (jalgpalli ju ikka vaatate!!!).
Edasi...on teil kindlasti kuskil veel üks karvane kapuuts, mille külge käiv jope ammuilma kadunud. Või ootab varnas üks muidu päris korralik jopp, aga katkise lukuga...ja mõte on talle uus panna...
Uskuge, seda päeva ei tule :) Minu majas küll mitte. Niisiis sai üks jope täna varnast vähemaks. Tal oli ilus karvane kapuuts ja just seda mul vaja oligi.
Edasi on vaja sussipealsete tarbeks lõige teha- jalg veelkord kinni püüda ja paberile joonistada pealse kuju. Meie jala oma sai selline- tagant lahtine.
Edasi tuleb lõigata kapuutsikarvast välja 2 sussipealist ning järelejäänud teksadest (või hoopis jopevoodrist) neilegi vooder.
Saaks ka nii, et harutada üles karvadiku keha...aga uskuge, need jupid on imepisikesed ja nende kokkuõmbelmine palju vaevarikkam, kui karva kättesaamine kapuutsist :)
Kõik edasine on väga loogiline- paremad pooled vastamisi ja üks serv kokku õmmelda. Ikka see serv, mis lahtiseks jääb.
Kui see tehtud, tuleb vooder õigetpidi pöörata ja pead peale sättida. Asjale tuleb läheneda loominguliselt. Pole mingi küsimus, kui parema jala sussil olev elevant tahab näoga hoopiski vasakule vaadata. Mis siis! Kui laps ütleb nii, siis nii on.
Kui pead paigas, tuleb otsast pealset natuke krookida. Enam-vähem keskelt, umbes 5-7 cm pikkuselt, siis hoiab paremini.
Nüüd ei jäägi enam muud üle, kui pealsed taldadega kokku viia.
Ja tulemus on ainukordne! Ema rahul, laps rahul!
