Pross ja kõrvarõngad

Proovisin tikkida prossi. Sellist täiesti ilma mustrita ja värki. No ei....olnud kerge. Kohe hakkas mõte pärleid kindlatesse kohtadesse paigutama ja mingit rütmi looma :D Neitsi tähtkuju annab täiesti valel ajal ja vales kohas tunda....

Mõni detail siis ka.

Täna tegin 2 paari kõrvarõngaid. Roosad, mis pole veel konkse külge saanud ja sinised, mis on valmis.

Kõik ehted on vabad!

Traadiväänamist...

...on mulle alati meeldinud teha. Praegused asjad on harjutused eelseisvaks. Nimelt tahan ma enda kauaoodatud kvartsile hõbedast ümbrise mässida. Aga enne on vaja harjutada, harjutada ja harjutada :D

Seekordne on siis kuukivist tilga ja opaliidikildudega, hõbetatud traadist. Ketti ta endale veel külge saanud pole, ripub stendil vasknaela otsas.

Ripats on vaba.

Ehteid...

...tuleb teha! Selle kaunitariga nägin vaeva terve eilse päeva. Muudkui aga keerasin traati ja mässisin. Huh. Tulemusega võib peaaegu rahul olla :) Kasutasin antiikvaskset traati ja tavalist vasktraati. Keskel on endatehtud polümeersavist kivi.

Edasi on valmis saanud terve hunnik igasugu polümeersavist detailidega ehteid. Kaelakeesid peamiselt, aga kõigil on ka õde juurde. Kellel kõrvarõngaste näol, kellel käevõruna.

Siia piltide üleslaadimine on ikka paras piin. Võtab aega....Ja neid pärast õigesse kohta sikutada, no ma vist ei oska seda asja õigesti, eelmine kord suutsin mitu korda vihastada enne, kui kõik PEAAEGU nii sai, nagu tahtsin.

Fimodetailidega kaelakeed on kõik asümmeetrilised. Et oleks lõbusam. Värvid siis lilla, kollane ja punane.

Järgmine kaelakee on tehtud suurte ja raskete klaaspärlitega, aga selle ketiga sobivad mu meelest imehästi. Tavaline, aga pidulik. Kett ise on hõbetatud ja ilusti läikiv :) Aith Sulle, Leena, et viitsisid nii kaua paigal seista!

Edasi tulevad 2 sillerdavat kaelakeed. Värviks antiikkuld, aga minumeelest pigem pronks. Niklivaba nagunii.

Esimene siis suuremas plaanis ja teine pilt ripatsist lähemalt.

Edasi on posu kõrvarõngaid, aga ma loobusin. Panen nad hoopis orkutisse üles, see siin hakkab ületama inimlikkuse piire.

Lõpetuseks siia veel tervitus mu boa-rotilt :P, kes ärkas talveunest, sai süüa üle pika aja ja läheb pühapäeval peika juurde seksutama. Ehk saab tulevikus pisikesi boatittesid :)

Ahjaaa, ja minu Femme sai ära märgitud- Kodukiri valis ta oma lemmikuks :)

2 käevõru,

mida teile näidata tahtsin. Sest et see kott pole mu esimene pärlitikkimistöö :)

Esimesena tegin sinise, kasutasin klaaspärle, seemnehelmeid ning isetehtud fimost ehtekive. Voodriks on satiin. Väga vastupidav, kuna iga pärl on 2-4 korda kinni tikitud.

Teisena tegin musta-valgekirju. Sellel on samuti vooder ja väga edev kinnis teokarbist.

Mõlemad käevõrud on vabad ning ootavad oma uusi omanikke!!!

Femme Fatale

Niipea, kui teema välja kuulutati, teadsin, mida tahan teha. Aga siis hakkas tulema agasid nagu varrukast- ei saanud materjali. Noh, mõtlesin alternatiivi välja- ka seda materjali ei õnnestunud hankida, sest polnud linnaminekut plaanis ja ainult selle pärast end kodunt välja vedama hakata ei viitsinud. Siis tuli veel 1 alternatiiv...aga ka see ei leidnud minu mõlgutustes kinnitus. Ja siis, kui ma otsustasin, et ei võtagi osa, koputas südametunnistus pidulikult ja ütles, et hei, sina oled titega kodus....töölkäivad inimesed jõuavad ja sina ei jõua....võta end kokku ja tee midagi!!!!

Huuh.....haudusin ja haudusin....ja siis kuulutas Leina välja järgmise teema...mis langes niiväga kokku minu ettekujutlusega Femmest. Valge, särav ja pidulik.... Kurat, ma ütlen!

Õnneks meenus mulle, et ma kunagi ammu-ammu alustasin ühte kotti. Aga töömahukus oli tookord takistuseks ja nii saigi sellest kotist valmis vaid 5 kassisilma ja nende ümber natuke peyotet. Kott ise pärines koduekstrast, sealt 5 eeguste asjade hulgast. Oli mõnusalt pisike, aga hirmjubedast villasest teksariidest.... natuke rõlge....Võtsin end kokku ja hakkasin pusima. Tikkisin ja tikkisin. Väga femme sai mu meelest- särav ja uhke, iga naine seda välja ei kannakski :P Aga mulle endale üldse ei meeldi suured kotid, eriti, kui kluppi minna, seepärast tahtsingi pisikest, kuhu mahuks sisse hädavajalik- pangakaart, huulepulk, suitsupakk ja telefon.

Mõtlesin ja tegin, ajaga võidu.Katal palusin hea laps olla. Tagakülge tehes tekkisid taaskord komplkatsioonid- millest teha???? Siis meenus mulle, et ma ju kipun end alahindama. Alati. Pesupoes. Ja mul on kümneid stringe, mis mulle mitte kunagi jalga mahtuma ei hakka. Lõin ühtedele tutikatele imepisikestele käärid sisse ja süda ei valutanudki. Voodri sain vanast pidzaamast.

Kuna kott ise on särav, siis tegin ka keti sellise, et poleks enam käeketti eraldi vaja. Otsa panin karabiinhaagi, et vajadusel saaks kotti ka ntks pükste vööaasade külge riputada. Või lihtsalt keti pikkust endale mugavaks sättida. Ja lukkude jubinad vahetasin ära, need said mustast oonüksist.

Noh, olgem ausad, tegelikult olen ma rõõmus, et end kätte võtsin, ma usun, et muidu olekski see tegu lõpetamata jäänud...

P.S. mu mees ütles, et talle tegelikult meeldib, et koti teine pool on tagasihoidlikum :)