Kevadpäike juba soojendab...

...ning ajab liikvele.

 Taaskord viitsisin oma kohvri laiali pakkida ning oligi tunne, et tahaks teha.
Tegingi.

 Sellised keerulised ufo-kõrvakad, hõbedast,türkiisiga.
Vabad ja saadaval.

 Filigraan on hingelähedane. See on alles selline piiride kompamine- et kui pisikeste detailidega ma hakkama saan. Ja kui mitu ühesugust asja ma suudan teha.

 Sõrmuses on siis keegi opaal, filigraaniosa on piimjasvalge, ülejäänud osad läikivaks poleeritud.

 Vaba, saadaval, suurus 17,5 ehk, mõõtma ei viitsi hetkel minna.

 Ja viimased kõrvarõngad, mille pärast ma tegelikult end tagant utsitasin ja mõtteid tükk aega mõlgutasin.
Tegin need ühele konkreetsele inimesele.
Mõtlesin temale, olen järjest enam ja enam tema kohta teada saanud.... Ning ma tean, et ta ihkab midagi ekstavagantset, et poleks selline igav ja tavaline. Tema oma pika kaela, modellimõõtu keha ning eneseteadlikkusega kannab need välja.

 Jäin rahule.
Võtsin eile õhtul fotoka välja ning hakkasin neid pildile püüdma. Kogemata pillasin ühe kõrvakatest oma köögipõrandale.
Ja alles täna, pilte vaatama hakates nägin, et see õnnetuke, kes põrandale lendas, on kaotanud oma terava tipu....

 Nüüd olen ma õnnetu.
Sest ma tean, kuidas neid kõrvakaid oodati.
Aga pole midagi, ma juba tsekkasin etsyst järgi, seal poes on veel ühed sellised roosa kvartsi tilgad olemas.

Nimeks said nad endale "Ma tean.".

Uute tuulteni!