Kuidas aeg lendab....

See on õudne. Alles ma postitasin. Ja juba on sellest nii palju aega möödas.

Vahepeal käisin Tartus. Venna uut korterit vaatamas ja kuna mees palus meil nädalaks kodunt lahkuda, et ta saaks rahus köögi sanitaarremonti teha, siis ka sugulaste juures. Tore oli.

Venna korter on lahe. Kadestan...neil kõik valmis, meie aga ehitame ikka oma maja. Vahepeal tundub, et see koht on üks must auk....raha muudkui kaob, aga selle summa eest, mis kadunud, on vähe tehtud....

Tegelikult tegin Tartus 2 ehtekomplekti. No eriti polnud aega ja kuna ma olen hommikuinimene, s.t, et mu erksam aeg on hommikul, siis see on just see aeg, millest kõik osa tahavad saada. Kes tahab hommikuputru, kes niisama kohvitassi kõrvale lobiseda. Mulle kuidagi ei istu pimedas lambivalgel nokitsemine....

See punaste tuttidega komplekt on natuke jõululik...kuigi Tartus polnud teragi lund eelmisel nädalal. Kolmapäeva õhtul rongiga koju sõites oli kohe naljakas...mida enam kodu poole, seda lumisemaks läks. Meil olid siin koguni suusarajad sees.

Tänaseks on kogu lumi sulanud. Väljas on märtsikuiselt kevadine. Ja kogu jõulurõõm, mis vahepeal salakesi hinge puges, kadunud. Imestan ikka veel, kuidas inimloom nii nõrk on. Ja väliste muutujate suhtes tundlik. Ilm kui selline ümbritseb meid ju kogu aeg...peaks olema ju harjunud, et ta on alati olemas, alati erineva näoga. Aga ikka laseme me vihmasel ilmal tuju nukraks muuta ja rõõmustada päikesel....imelik on see ilmaelu....

Mul on plaan. Juba pikemat aega võtan hoogu, et hakata onutütardele jõuludeks käpikuid viltima. Mõtlen ja vaen....aga pole vist veel nii selgeks mõelnud, et tegema hakata. Alguses otsustasin teha valmis vildile...aga nüüd kaalun teist varianti- teha algusest lõpuni ise.... See on tegelikult tühiasi, sest kõige põnevam on ju ikkagi kaunistamine...litrid, pärlid, niit, pitsid, narmad....

Ja see paljas kael, mis ülemiselt pildilt paisab, see on jah mu vanema poja oma :D Kattis näpuga nibud kinni, et lasteporno poleks :D

Ja nüüd lähen viltima!